See luuletus ei põhine ühelgi päriselt eksisteerival isikul.
Mul sõbraks üks karvane ämblik,
kergesti läeb ta närvi,
juuksed on huvitvalt hallid
Suvel mängib üksi palli.
Me alati hoiame kokku,
aeg-ajalt räägib naljakat ropppust,
midagi tarka ütleb lause lõppu,
Selline on me sõprus.
Kannab alati uhkelt oma sandaale,
Tirib kaasa mind maale,
plädistab meres,
jookseb rõõmsalt postiljonile ütlema tere.
Koolis näeb alati vaeva,
Tema kodusttööd saame kaeda,
jätame kingitusi talle aeda,
Tema jaoks leiame alati aega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment